3. mai 2012 - Kevadpüha.
Iga kord kui suudan end igapäevarutiinist, -keskkonnast välja võidelda ja oma sammud Eestimaa loodusesse seada, leian end hämmastumas ümbritsevast mitmekesisusest ja puutumatust ilust.
Helesinine taevas, päike või kuu peegeldumas mustjalt veepinnalt, linnulaul ja ümbritseva ürgsuse lõhn on mind alati võlunud.
Miskipärast leian enda jaoks siiski õige vähe aega, et liikuda väljaspoole turvalist ja kodust linnaolu.
Kahju, väga kahju.
Ka on mulle alati meeldinud tõmmata kujuteldavaid (ja sageli olematuid) paralleele erinevate eluvaldkondade vahel, millega ma kokku puutun.
Seekord leian palju ühist mind alati ustavalt ümbritsenud Eestimaa looduse ja päevast päeva minuga ühel või teisel tasandil lävivate inimeste vahel.
Iga kord kui juhtun lähemalt suhtlema indiviididega enda ümber leian neis midagi uut ja seninägematut.
Taas ja taas avastan, et nagu looduse puhul, olen ka enda ümber toimetavate sõprade ja kolleegide ainulaadset olemust kaugelt alahinnanud.
Kui astusin teisipäeval Viru rabasse, olid mind armsasti tervitamas Hommik, Päev ja Õhtu.
Omamata etteheiteid, et ma teda õige vähe märganud olin, naeratas Hommik siiralt, vaatas oma sügavsiniste silmadega minu hinge ning kõneles värsketest algustest, elu igikestvast olemusest, täiuslikust harmooniast unustatuse, oleva ja tuleva vahel.
Usaldada intuitsiooni, järgida loomu poolt seatut, hoolida vähe olnust ning tõsta pea, et vaadata tulevat oli tema sõnum.
Päeva naeratus süttis kiiresti, põles erksalt ning kustus sama kiiresti kui oli alguse saanud.
Ja taaskord.
Päev kõneles vähe, sest oli hõivatud tegudega ning läbi nende enda mõtte edastamisega.
Tema miim – avastus, armastus, rõõm, pettumus, kurbus, üksildus, kahetsus.
Kõik eraldi ja kõik koos.
Õhtu ei kõnelenud, tema soojas naeratuses peegeldus täiuslik tasakaal, mõistmine, aksepteerimine ja iseendale aru andmine.
Tema käepigistuses tundsin kõike, mida olen eelnevalt ise kogenud ning paljut, mille tähendust ma veel ei tea(dnud), kuid mille mõistmiseks on mul veel aega ning millega ma veel paratamatult pean tõtt vaatama.
…the self-sufficient we now define as that which when isolated makes life desirable and lacking in nothing; and such we think happiness to be;